Nipid väikelapsele õueala loomiseks

Väikelaps kasutab teda ümbritseva maailma kohta õppimiseks oma meeli. Ta vaatleb kõike tähelepanelikult. Näiteks köidab teda sipelgas su jalge ees või väike õis muru sees. Ta kuulab ja kuuleb helisid, mida teeb tema perekond, kodumasinad, naabrite koer, õues ja tänaval liikuvad inimesed, linnud, sõidukid, taimed ja tuul. Temas on vastupandamatu soov panna käed külge veel tundmatutele esemetele, saada aru nende ülesehitusest, proovida nende vastupidavust ja tunda näppude all uue huvitava objekti temperatuuri ja pinnatekstuuri. Ta lükkab õues keele välja, et püüda lumehelbeid või vihmapiisku, lutsutab jääpurikat ja nuusutab märga liiva või heidab pikali sambla peale, et tunda selle vetrumist oma keha all ja hingata sisse selle lõhna. Kõik on uus ja väärib avastamist!

Meelelised kogemused aitavad lapsel õppida teda ümbritsevat keskkonda tundma ja toidavad tema inimsoodumust avastada. Nendele päriselu kogemustele ehitab väikelaps üles oma maailma ning kasutab saadud sisendit uute ja juba abstraktsete seoste loomisel.

Umbkaudu esimese eluaasta täitumise ajaks on laps läbinud tohutu füüsilise ja vaimse arengu ning abitust ja lamavast olendist on saanud kahel jalal kõndiv ning oma käsi kasutada oskav uudishimulik inimene. Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus laps alustab värskelt omandatud oskuste arendamist – ta kasutab iga võimalust, et olla osavam liikuja, hoida paremini tasakaalu ning arendada oma jäsemete koostööd.

Õiges mõõdus tööriistad toidavad tegutsemisindu

Õues saab nii palju ette võtta – mis iganes teie majapidamises hoolt vajab, sellest tahab ka väikelaps osa saada:

• pista mulda seemneid või istutada taimi
• kasta peenraid ja korjata saaki
• riisuda lehti
• kloppida vaipa,
• puhastada jalgratast või pere autot
• pesta välimööblit
• hoolitseda loomade eest
• niita muru
• koristada prügi ja pühkida kõnniteed
• lüüa naelu haamriga või hoopis saagida oksi

Õues saab ka lihtsalt olla ja ümbritsevat märgata ning jälgida – uurida luubiga putukaid ja taimi; koguda õisi ja lehti, et neid pressida ja pärast paberile liimida; kuulata tuulekella heli, kõndida erinevatel kividel ja pinnastel, vaadata vee vulinat või istuda lihtsalt aiapingil – ka väikelaps hindab vaikusehetke.

Õues kasutusel olevad töövahendid peavad võimaldama lapsel päriselt ja edukalt toimetada: näiteks lehtede riisumiseks pakume lapsele vastupidavat ja lapse mõõdus reha. Siin kohal tuleks olla tähelepanelik, kas lapsel on tööriista mugav kasutada või tuleks näiteks käepidet lühendada. Ka ei peaks ootama aega, mil laps on kasvanud tööriistaga sobivasse mõõtu. Väikelaps tunneb õuetöödest suurt rahulolu, kui saab enda mõõtkavas tööriistadega tegutseda. Lapse proportsioonidest väljas tööriist aga takistab tegevusele keskendumast ja muudab töö keerulisemaks. Seega on õiges mõõdus vahendid väga olulised.

Samuti võiks eelistada vastupidavaid materjale, et tööriistad ei laguneks esimese kasutuskorraga. Laps soovib tõsimeeli teda ümbritsevate täiskasvanute eeskujul õues korra hoidmisesse panustada. Nii võib olla talle frustreeriv, kui rehal on puudu mõni pulk ning seetõttu töö ei edene tõhusalt. Sellised väikesed detailid on väikelapse tegutsemislusti hoidmiseks väga olulised.

Ka ei peaks lapse kasvades kartma lühikeseks lõigatud varrega harja või reha seisma jäämist. Sotsiaalmeedia gruppides leiavad väikelapse mõõtu kohandatud tööriistad kindlasti uue tänuliku omaniku. Peame olema täiskasvanutena tähelepanelikud, et vahendid soodustaksid lapse tööd, mitte ei saaks neile hoopis takistuseks. Siinkohal saab tulla appi ka lapse vaatlemine õuekeskkonnas – kui suurt ämbrit on lapsel mugav tassida või kas peaks kühvel olema veidi väiksem ja siis vastavalt töövahendeid asendama ja panema suurevõitu asjad ootele ajaks, kui laps on kasvanud ja tööriistad talle sobivas mõõdus on. Täpselt nii nagu teeme laste rõivastegagi.

Oluline on silmas pidada ka tegevuse turvalisust. Me soovime lapsele pakkuda küll päris kogemusi, aga see ei tähenda, et need kogemused peaksid olema lapsele ohtlikud. Väikelaps on võimeline saagima väikese käsisaega (ja see saag peab tõesti väike ja käes mugav hoida olema) oksa, kuid talle peab kindlasti ette näitama ja sealjuures hästi aeglaselt, kuidas oksa saagimine täpselt käib. Nii väldime olukorda, kus uues tegevuses uut tööriista käsitlev väikelaps endale haiget võiks teha.

Pisike korraarmastaja

Väikelapsele meeldib väga kord ja teadmine, kus asjad asuvad ja mis käib millega kokku. Seda igal pool – nii toas kui õues. On hea, kui ühe tegevuse juurde käivad esemed on näiteks ühte värvi või sama värviga märgistatud. Lihtne abiline esemetest komplekti loomiseks on värviline isoleerteip – tõmba teip ümber harja ja kühvli varre ning ämbrisuu ning annad märku, et need esemed kuuluvad kõik kokku ja on mõeldud näiteks jalgteede pühkimiseks.

Lapsele meeldib ka teada, mida võib kuskil teha. Näiteks saame selgitada, et hüpata võime muru või batuudi peal (mitte lillepeenras), palli võib mängida garaažiukse ees (mitte tänaval) – kui täiskasvanu mõtleb läbi, mis on tema ootused lapsele õues tegutsedes ja neid ka lapsele tutvustab, on mõlemal osapoolel väljas meeldiv koos aega veeta.

Nagu eelnevalt juba mainitud, aga võib ikkagi uuesti seda korrata, siis väikelapsele on oluline, et asjad käiksid kindla koha peal, sest siis ta teab, kust neid otsida ja kuhu nad tagasi panna. Kui aiakäru rändab mööda õue ringi ja ei alusta ega lõpeta päeva ühes ja samas kohas, siis ei peaks ka lapselt ootama, et ta käru oma kohale tagasi paneks. Mis veel tähtsam – kui aiakäru on tarvis hakata otsima enne sellega näiteks küttepuude vedamist, on vedamise tuhin väga tõenäoliselt selleks hetkeks juba üle läinud, kui käru jälle üles leitud on. Nii sai lõhutud ka lapse keskendumine. Keskendumisoskust on aga väga keeruline õpetada ning selle oskuse tekkimist saab vaid toetada.

Täiskasvanu roll on mõelda läbi õuemänguasjade, jalgrataste ja tööriistade asukohad, kuhu laps saab mugavalt ligi. Täiskasvanu peab ka ise lapsele eeskujuks olema ning õueskäigu lõpus panema ka enda tööriistad oma kohale tagasi. Väikelaps võtab seda sellisel juhul normaalse käitumisena ning kuna talle on perekonna kommete omandamine väga oluline, jääb ka talle tasapisi külge komme õu enda järelt ära koristada. Esiti näitab täiskasvanu ette, kuidas koristamine käib ning ajapikku oskab laps juba iseseisvalt õue korras hoida.

Et väikelapsel oleks enda järelt lihtne koristada, peaks keskkond olema ette valmistatud koristamist toetavalt, mitte kujunema väikelapsele takistuseks. Nii võiks olla märgitud näiteks pildiga seinal või ikooniga põrandal kohad, kuhu parkida aiakäru, kuhu tasakaaluratas, kuhu tõukeauto. Värvimärgistusega vahendid saab riputada näiteks vastava värviga tähitud konksu otsa või panna vastavasse riiulisse.

Õueruum kui “jah”-ala

Väikelapse üldmotoorika arendamiseks saab õues üles seada palju erinevaid abimehi:

• kiiged, kuhu laps saab ise peale ja ära. Nii ei pea laps paluma abi vanemalt, et teda aidataks kiigule istuma, ta saab otsustada ise kiigehoo suuruse üle ning proovida esiti kõhu peal kiikumist, seejärel oskuste arenedes juba istudes kiikumist.
• väikelapsele turvalise kalde ja kõrgusega liumäed. Madal ja laugemat sorti liug ei hirmuta last ja tal pole vaja, et vanem hoiaks kinni käest või oleks valmis last igal hetkel püüdma, et too ei lööks ära enda kukalt või tagumikku. Rääkimata sellest, et ka lapsevanem on rahulikum, kuna ei pea muretsema lapse ohutuse pärast.
• madalad poomid tasakaalu harjutamiseks

Väikelapse mõõdus ronimisvahendid annavad talle võimaluse olla iseseisev ning omada kontrolli enda keskkonna üle. Nii saab olla õuekeskkond “jah”- ala, kus pole vajadust väikelast pidevalt keelata ja piirata. Samas ei tohiks last sundida ette võtma midagi, mis tekitab talle hirmu – kui täiskasvanule madal näiv liumägi tundub lapsele liiga kõrge, siis sellest peaks lugu pidama ning mitte utsitama last ikkagi liust alla laskma.

Laps peaks saama rakendada ka maksimaalset füüsilist pingutust – näiteks tassida rasket ämbrit või köögivilju ning veeretada puupakku. Transportides käru või vankriga liiva, puuhalge ja aiatööriistu, saab laps harjutada lükkamise ja tõmbamise liigutusi.

Oluline on tagada lapsele ligipääs veeallikale nii toas kui õues. Silmas tuleb pidada aga ohutust ning katta õuekraani ees olev suurem veenõu näiteks võrguga, et väikelaps ei saaks sinna sisse kukkuda – jällegi, et vesi oleks osa “jah”-alast, mitte keelamise-hurjutamise allikas. Veel on võimalus tekitada veesilm, mis poleks rohkem kui paar sentimeetrit sügav. Teistmoodi huvitavat ja ohutut elamust pakub ka näiteks mööda kive alla vulisev vesi.

Eeskujuks igalpool

Täiskasvanu eeskuju on sama oluline nii toas kui õues. Oma käitumisega anname lapsele mõista, kuidas looduses olla ja keskkonda kohelda. Väikelaps võtab vastu kõik ilma pikema arutluseta, kas see on hea või halb. Nii, kuidas käituvad teda ümbritsevad inimesed, saab sellest normaalsus lapse jaoks. Seega võiks täiskasvanu olla teadlik lapse vastuvõtlikust meelest ning mõelda näiteks, mida ta teeb, kui näeb maas prügi, ja kuidas täpselt ja mis eesmärgil ta murrab lilleoksa, kas ta naudib õue minekut iga ilmaga või pigem püsiks toas. Need vaiksed õppetunnid saavad lapse pärisosaks ning püsivad temaga elu lõpuni. Täiskasvanu saab võtta hetke, et mõelda, milliseid väärtusi ja keskkonnaga seonduvaid käitumisnorme soovib oma lapsele eluteele kaasa anda, ja siis vastavalt kohandada oma suhtumist loodusesse ja õues olemisse.

Mõttega tegevused

Ettevalmistatud tegevustel peab olema otstarve. Väikelaps on väga praktilise meelega. Kui ta näeb, et midagi on võimalik lihtsamalt teha, siis nii ta teebki. Seega peab täiskasvanu hoolega läbi mõtlema, mis on iga sammu ülesanne tegevuse eesmärgi saavutamisel. Näiteks, kas seemnete istutamise käigus võiks lubada lapsel kühveldada lillepotti mulda otse maast või peaks talle paraja koguse mulda juba eelnevalt valmis panema?

Tihtipeale tekitab täiskasvanus meelehärmi asjaolu, et lapsega koos ette võetud tegevus ei lähe täpselt nii nagu tema seda ette kujutas. Siis võib hingata korraks sisse ja välja, astuda samm tagasi ning korra veel läbi mõelda, kas tegevuse sooritamiseks vajalikud asjad olid kohe käepärast? Kas kõik etapid ja liigutused olid tegevuse sooritamiseks ikkagi vajalikud või oli miskit, mida võiks mitte teha, et hoida väikelapse tähelepanu tegevusel? Kas peale ette näitamist lasid ikkagi lapsel ise toimetada või segasid tihti vahele?

Nagu toaski, on eesmärk pakkuda lapsele tegevusi nii, et ta saaks need algusest lõpuni ise sooritada. Nii kasvab lapse enesehinnang ja iseseisvus. Kui toas paneme määrivate või märjaks tegevate tegevuste juurde lapi või käsna, et lapsel oleks võimalik enda järelt koristada, siis samal põhimõttel käitume ka õues. Analoogselt saame lisada näiteks seemnete istutamise tegevuse juurde käsiharja, et laud mullast puhtaks pühkida, kui laps on istutamise lõpetanud.

Väikelapsele on väga oluline saada osaks enda ajast, kohast ja kultuurist. Kõik, mida ta enda ümber näeb, sealhulgas ka tegevused õues, on talle võimalus õppida, kuidas kuuluda just selle perekonna või inimeste grupi hulka. Nii soovib ka tema aeda värvida, lilleõisi kimpu korjata, õunamahla pressida – need tegevused pakuvad talle võimalust olla osa oma perekonna elust ning samal ajal teha päris asja päris tulemusega.  

Suured liigutused õues

Lapsel peaks olema võimalus joosta, hüpata, ronida ning kasutada maksimaalset füüsilist pingutust. Aga siinkohal peab vaatama, et pingutuse pakkumine oleks täpselt lapse võimete kohane. Liiga suur väljakutse tekitab lapses pigem frustratsiooni. Last innustavad tegevused, kus ta saab eduelamuse.

Üldmotoorika arendamiseks on sobilikud pallimängud erineva suuruse, kaalu ja tekstuuriga pallidega – võimalused tegevuseks on mitmekülgsed – palle saab visata, püüda, lüüa, kanda või end palli peal rullida. Õues saab joosta. Täiskasvanu võib hoogsaks liikumiseks lapsele ette valmistada rajad, mida mööda liikuda. Nii saab laps harjutada liikumist mööda sirg- ja kaarjoont, teha haake mööda sik-sak joont, hüpata mööda punktiirjoont. Raja loomiseks on samuti mitu varianti, lühiajalise variandina saab joonistada jooksujoone kriidiga asfaldile või niita kõrgema rohu sisse tee. Ka saab kasutada näiteks multši või kõnniteeplaate, et luua püsiv jooksurada. Mõni aeg tagasi käima hakanud väikelaps tunneb suurt rahulolu nendest uutest väljakutsetest.

Kui on võimalik, saab valmistada ette ka takistusrajad ja tunnelid autorehvidest, asetada trepiks puupakke, tekitada künkaid talvel kelgutamiseks ning soojal ajal ronimiseks ja alla rullimiseks.

Peale pallide tunneb laps rõõmu ka tema mõõtu hularõngast, tema kõrgusel asetsevast korvpallirõngast ja madalamat sorti pulgast, millest kinni haarata ja selle küljes kõõludes enda selga venitada, erinevatest sõiduvahenditest – kolmerattalisest, tasakaalurattast, tõukerattast ja ka jalgrattast kui koordinatsioon on arenenud maale, kus pedaalidel väntamine ja tasakaalu hoidmine korraga võimalik on.

Õuekeskkonna ettevalmistusele tuleks pöörata täpselt sama suurt tähelepanu kui toas igapäevaelu harjutuste ja riiulitele tegevuste väljapanekute koostamisele. Lapsevanem saab täpselt samamoodi nagu ta näitab väikelapsele ette, kuidas hambaid pesta, esitleda õues, kuidas pühkida jalgteed, kuidas ronida puu otsa (jah, ka ronimist saab väikelapsele ette näidata) või kuidas noppida marju. Täiskasvanu aeglased liigutused ning selged juhised on lapsele õues sama väärtuslikud kui toas.